Aastaliblikas 2022 on vareskaera-aasasilmik
Vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero) on kõikjal euroopas, kus ta veel esineb, kaitsealune liik.
Vareskaera-aasasilmik on univoltiinne (aastas vaid üks põlvkond) varasuvine päevaliblikaliik. Liblikad lendavad juuni algusest juuli alguseni. Munad munetakse ükshaaval taimestikule (kõrrelistele) maapinna lähedal ning emane jaotab nad laiali suuremale alale. Tartu Ülikoolis tehtud laborikatsetel eelistas vareskaera-aasasilmik nuneda harilikule kuusele ja lamba –aruheinale. Koorunud röövikud toituvad erinevatel kõrrelistel: liiv-vareskaeral (Leymus arenarius), nurmikatel (Poa spp.), kastikutel (Calamagrostis spp.), otradel (Hordeum spp.). Laboritingimustes on neid edukalt kasvatatud harilikul kasteheinal (Agrostis capillaris), lamba-aruheinal (Festuca ovina) ja harilikul keraheinal (Dactylis glomerata).
Enamasti talvituvad kolmanda kasvujärgu röövikud. Talv veedetakse maapinna lähedal paikneval taimestikul. Röövikud toituvad kevadel intensiivselt ja nukkuvad mai lõpus või juuni alguses kuival taimestikul maapinna lähedal. Stanevitš (2013) magistritöö tulemusele toetudes võib väita, et vareskaera-aasasilmik pole nii polüfaagne, nagu algselt kirjandusele toetudes arvati. Nii liblikate paiknemine looduses, kui ka emase munemiskäitumine viitab, et mingid toidutaimed on teistest selgelt eelistatumad. Lisaks saadi ka infot, et röövikud on võimelised väiksel skaalal sobilike toidutaimede vahel valima.
Valmikud eelistavad niiskemaid avatud maastikke nagu sooservad, niidud, puisniidud, loopealsed, metsasihid ja asustavad kiiresti ka raiesmikke juurdepääsu koridoride olemasolu korral. Vareskaera-aasasilmik on transeuraasia metsaliik. Teda võib kohata pigem niiskemates elupaikades nagu metsateedel ja –sihtidel, metsalagendikel, puisniitudel , niitudel, võsaservadel, madalsoodes ning aasadel . Samuti on vareskaera-aasasilmikut kohatud niisketes leht- ja segametsades ja võsastikes. Kuivendatud soodest ta kaob. Mitmed vareskaera-aasasilmikule sobilikud elupaigad kaovad seetõttu, et peale soode kuivendamist muutub taimestik.
Välitöödel Saaremaal ja Muhu saarel selgus, et liblikad ei paikne elupaigas mitte juhuslikult, vaid roog-aruheina ning lamba-aruheina ohtrus seletab liblika leiukohti. Liigniisked taimed asenduvad kuiva elupaiga taimedega. Just liigniiskes kliimas kasvavad kõrrelised ja muud taimed pakuvad vareskaera-aasasilmikule sobivat elu- ja kasvukohta, kuiva armastavad taimed aga mitte . Kui niidud jäetakse sööti, siis tingimused seal muutuvad. Niidutaimede asemel hakkavad kasvama erinevad põõsad ja puud. See omakorda vähendab sobivate elupaikade arvu. Liblikad on väheliikuvad ning ei rända ringi, otsides uusi elupaiku. Nad lendavad vaid lühemaid maid, olles sõltuvad rohekoridoridest, elektriliinide alustest koristatud ribadest, kraavidest jne. Vareskaera-aasasilmiku valmikud on suhteliselt aeglase ja madala lennuga, kuid ei ole siiski oma väiksuse ja tumeda värvi tõttu kergesti märgatavad. Emastel vareskaera-aasasilmiku isenditel esineb munemis-eelistus, kuid see tundub olevat mikroelupaiga põhine, mitte toidutaimest sõltuv. Emane valib munemiskoha mikroklimaatiliste ja struktuursete elementide alusel. Berglingi (1996) andmeil on vareskaera-aasasilmikule olulisemad elupaiga struktuur ja kliima, kui taimestiku kompositsioon. Sellele viitab ka asjaolu, et emased munesid valikukatses suure hulga mune harilikule kuusele. Kuna röövik suudab väikses skaalas valida erinevate toidutaimede vahel, siis võib emane lubada ka röövikule ebasobivale taimele munemist. Looduses toimunud mõõtmised näitasid, et vareskaera-aasasilmiku liblikad paiknesid suurema tõenäosusega seal, kus oli arvukamalt lamba-aruheina ja roog-aruheina. See viitab sellele, et need taimed võivad olla liigile sobilikud toidutaimed või kattuvad nende taimede mikroklimaatilised nõudlused liblikate omaga. Rööviku valikukatses osutusid kõik toidutaimed röövikute poolt valituks – lamba-aruheinal oli minimaalne, kuid selge eelis teiste taimede ees, seega võib eeldada, et ka kerahein, jäneskastik ja metskastik võivad olla vareskaera-aasasilmikule sobilikud toidutaimed.
Vareskaera-aasasilmik on Euraasia metsavööndi päevaliblika liik, ta on levinud Jaapanist kuni läbi Kesk-Venemaa Skandinaavia ning Kesk-Euroopani. Mõned isendid tabatud ka Soomes Helsingi läheduses. Lääne- ja Kesk-Euroopas peetakse vareskaera-aasasilmikut tugevasti ohustatuks. Liigi hääbumist seostatakse peamiselt maaparanduse, avatud elupaikade kinnikasvamise ja traditsioonilistest põllumajanduspraktikatest loobumisega. Vareskaera-aasasilmiku arvukus on enamikus Euroopa riikidest vähenenud 50-75% viimase 35 aasta jooksul. Liik on juba kadunud Tšehhi Vabariigist, Taanist , Hollandist . Samuti pole teda kohatud enam Belgias. Balti riikides varieeruvad hinnangud liigi arvukusele haruldasest ja lokaalsest kuni laiaulatuslikuni. Kõikides Euroopa riikides, kus vareskaera-aasasilmik veel elab, on ta võetud kaitse alla .
Eestis on vareskaera-aasasilmik leviku põhjapiiril kuid asustanud paljud talle sobilikud elupaigad ja on levinud üle terve Eesti mandriosa ja suurematel saartel. Sobilikes elupaikades võib ta olla üsna arvukas. Vareskaera-aasasilmiku laialdast levikut Eestis mõjutab puisniitude ja rannakarjamaade taastamine ja traditsiooniliste tegevuste jätkamine neil aladel. Vareskaera-aasasilmik on Eestis üldlevinud. Seni on vareskaera-aasasilmiku levik ja esinemisagedus näidanud kasvavat trendi.
Vareskaera-aasasilmiku leviku laienemisest ja paremast uuritusest annab hea ülevaate leiuandmete ajaskaalal jälgimine, millest ülevaate annavad leiuandmete kaartid.Laia palearktilise levikuga vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero) on ohustatud liigiks vähemalt Lääne- ja Kesk-Euroopas ning kõikides Euroopa Liidu riikides, kus ta veel alles, seadusega kaitstud. Eestis vareskaera-aasasilmikut praegu ohustatuks pidada ei saa ja tänu liblikate paremale uurimisele on selgunud, et vareskaera-aasasilmik asustab mandri Eestis paljusid sobilikke elupaiku ja suuremaid saari. Liik asustab eelkõige niiskeid niite, raiesmikke metsamaastikus ning elektriliinide aluseid, metsateede ja kraavide servi, mida vareskaera-aasasilmik kasutab leviku laiendamiseks ja uute elupaikade hõivamiseks. Soodsaid elupaiku loob loopealsete ja kadastike hooldamine, pärandkoosluste traditsiooniline hooldamine jne. Vareskaera-aasasilmiku populatsioonide säilitamiseks Eestis tuleb alles hoida ajalooliselt kujunenud biotoope (puisniidud, loopealsed, rannakarjamaad) ning tagada liigile soodne metsa majandamise praktika. Liblika taandumise ja mitmetes riikides väljasuremise peamiseks põhjuseks on Lääne-Euroopas traditsioonilise väikeseskaalalise põllu- ja metsamajandusliku tegevuse lakkamine, maade kuivendamine jne., millega seoses on vähenenud maastike mosaiiksus. Kõik viitab sellele, et liblika kaitse ei anna tulemusi, kui hävitatakse sobilik biotoop või rikutakse liblikale sobilik mikrokliima olemasolevas elupaigas.
Eestis on vareskaera-aasasilmik III kategooria kaitsealune liik (RTL, 2004, 69, 1134). Eesti Punases Raamatus on vareskaera-aasasilmik paigutatud soodsas seisundis liikide kategooriasse. Hästi on aidanud kaasa pärandkoosluste traditsiooniline hooldamine ja rannakarjamaade taastamine vareskaera-aasasilmiku arvukuse tõusule. Eesti looduskaitseliste organisatsioonide tegevuste suund on üldises plaanis vareskaera-aasasilmiku levikule ja arvukusele soosiv. Samuti soosib vareskaera-aasasilmiku levikut praegune metsamajandus. Õnneks oleme jõudnud arusaamale, et soode ning rabade kuivendamine toob rohkem kahju kui kasu, ning tänu sellele arusaamale on meil suhteliselt hästi läinud kogu Euroopas haruldaste liikide säilitamisega, kelle hulka kuulub ka vareskaera-aasasilmik.